Jõulupiknik toimus meil pühapäeval, 15. detsembril 2002, paljudele juba jalutuskäikudest tuttavas kohas – Mähe metsas. Alguse aeg oli jalutuskäigust tiba hilisem, kell 12. Esimesed päkapikud kogunesid tunnike varem.

Peopaiga ümber süüdati küünlad, ehiti jõulumänd, toodi kohale ja kaeti laud. Laual oli mitut sorti kringleid, mandariinid ja piparkoogid. Eelmisel päeval kutsikate jõulushowl jagati osaliste vahel ära glögipakid, ikka vastavalt sellele kui suur termos kellelgi kodus juhtus olema. Nii ehtis jõululauda kõige mitmekesisem termostevalik sooja glögiga. Puhtustarmastavate inimestena panime üles ka suure prügikasti. Rõõm on tõdeda, et meie inimesed puhast metsaalust hinnata oskavad ja oma sodi kõik kenasti prügikotti kokku panid nii, et korraldajatel polnud vajadust pärast pidu metsaalusest topse, paberitükke ja mandariinikoori korjama hakata.

Pärast ettevalmistusi hakkasid ka osalejad kohale saabuma. Parkimisplats oli peopaigast kaugemal ja nii tulidki pidulised enamasti kahes satsis – eelsalga moodustasid koerad, kes tuttavaid hääli ja lõhnu kuuldes/tundes peremeestest ikka kaugele ette jõudsid. Mõni aeg peale koeri tuli metsast välja ka salgake peremehi. Peremehed võttis vastu Snegurotška, kes igalt perelt jõuluvana koti tarvis kinke kogus. Pererahvas poetas valmisvarutud kingi kotti ja suundus laua juurde, kus sooja nahavahele ja juttu ajada sai.

Kui rahvas kokku kogunenud, kuulutas Annika jõulupeo avatuks ja varsti jõudis meieni ka metsade-merede tagant Jõuluvana koos Snegurotškaga. Maggie arvas ennast jõuluvana millegipärast tundvat ja tiirutas alguses kangesti taadi jalge ümber, aga ära osta tal vanakest ei õnnestunud – kinki enne teisi kätte ei saanud. Snegurotška kutsus koerad kordmööda jõulutaadi ette ja iga sabakandja näitas, mida ta oskas. Mõni üritas ätil habet eest sikutada, mõni istus-lamas, mõni haukus, Feliks viis peremehele kingi kätte ja Jake roomas. Kui kõigil kingid käes ja trikid tehtud, vantsis jõulutaat edasi järgmiste tublide koerte juurde.

Peoseltskond sai osta näituse- ja jalutusrihmu ja trimmimiskääre ja maksta näitusemaksu. Monika tegi ka trimmimiskoolitust. Pidu oli tore. Ilm oli mõnusalt pehme ja seltskond väga vahva. Koerad möllasid mis jaksasid. Üks väike tegelane väsitas ennast nii ära, et keeras ennast peopaigast tiba eemal männi alla magama. Õnneks leiti ta sealt varsti üles, enne kui pererahvas väga muretsema jõudis hakata.

Kokku osales jõulupeol 27 koera, inimesi ei jõudnud keegi kokku lugeda.

Täname kõiki osalejaid, kes selle ürituse nii toredaks muutsid. Suurim tänu muidugi peategelastele endile, kes peale pidu järgmise päevani sügavas unes viibisid.