Mõned kohalikud koerainimesed on viimasel ajal hakanud kõnelema klikkerist (inglisekeelse termini clicker eestikeelne mugandus) või naksutajast (soome vahendusel meieni jõudnud termin) ning vastavalt klikker- või naksutustreeningust.
Innustunult räägitakse hämmastavast edust, mida on treeningmeetodi abil võimalik saavutada. Olenemata nimetusest on asja sisu üks- see on dressuurimeetod, mis rajaneb nn. kaudsel tasul. Kogu õpetus kui selline põhineb tagasisidel, mis leebete õpetusmeetodite puhul õpetavad loomale, et soovitud tegevus või käitumine premeeritakse millegi meeldivaga, karmide meetodite puhul aga seostavad ebasoovitava käitumise või käsu mittetäitmise millegi ebameeldivaga. Leebed õpetusmeetodid põhinevad asjaolul, et looma saavutuse positiivseks tagasisideks on toit või mäng- või mõlemad, ning mõistagi kiitus. Soovitud tegevusele järgneb midagi meeldivat- looma tegevuse otsene tasu. Paraku on igasuguse õpetuse juures kõige keerulisem loomale selgeks teha, mida temalt hetkel oodatakse.
Kujutage ette, et teie juurde astub keegi, kes on tumm või umbkeelne, ent annab teile selgesti mõista, et tema käes olev viiesajakroonine (või viiesajaeurone) saab kohe teie omaks, kui te teete nii, nagu tarvis. Aga kogu temapoolne seletus tegevusele kõlab näiteks „AKA-PINN!“. Ehk ta tahab, et astuksite külmkapi juurde ja teeksite talle vorstivõileiva? Või annaksite talle enda käes olevat ajakirja vaadata? Või juhataksite talle, kus asub lähim bussipeatus? Issake, kuidas oleks praegu seda raha tarvis, aga mida paganat ta ometi tahab??? Umbes samas olukorras on koer, kes, mõistes, et inimene soovib temalt midagi, ei saa paraku aru, mis see võiks olla, ning satub segadusse. Võtab aega, enne kui loom katse-eksituse meetodil suudab taibata, mida temalt oodatakse.
Sageli rakendab dresseerija sel koera jaoks vaimselt raskel hetkel omapoolset füüsilist vägivalda (ainult siirast soovist aidata!!!), tõmmates teda rihmast, vajutades käega nimmele, toppides talle midagi suhu või kiskudes sealt välja, mis samuti võib süvendada looma hämmeldust või nõutust.
Meil kõigil- ka loomadel- on kaasa sündinud vajadus positiivset tagasisidet saada ja negatiivset vältida. Me oleme vabatahtlikult nõus tegema seda, millele järgneb meeldiv tasu, ja hoidume sellest, millele teame järgnevat ebameeldivused. Vähe sellest, me ei raiska end tühja vehkimise peale, millele ei järgne ei seda ega teist ( ning mis meid endid ei lõbusta). Loomade õpetamine rajanebki sellel, et antakse õigesti ajastatud positiivset tagasisidet tegevusele, mida soovitakse tugevdada.
Et seostada meeldiv tagasiside käitumisega, peaks looma õpetamise seisukohalt ideaalne tagasiside tekkima koheselt soovitud käitumise ilmnedes, mitte peale seda. Tegelikus elus ei ole selline ajaline ühtelangevus sageli võimalik ning tegelik motiveerimine kiituse ja toiduga toimub sageli oluliselt hiljem soovitud käitumisest. Selle vea parandamiseks tuli leida teine viis ütlemaks loomale, et ta teeb õigesti- teeb õigesti JUST PRAEGU! Ilmnes, et kui lisada õppimisele miski, mis on lahutamatult seotud meeldiva tagajärjega, siis saab see miski loomale sama oluliseks kui otsene meeldiv tagajärg- maius või mäng. Samas ilma eelneva seostamiseta on see „miski“ looma jaoks täiesti tähenduseta. Seda „miskit“ nimetatakse teiseks tasuks ning selleks sobis suurepäraselt lühike konkreetne helisignaal, mille tekitamise abivahendit kutsutakse klikkeriks (naksutajaks) ja vastavat õpetusmeetodit siis klikker- või naksutustreeninguks.
Klikker on (enamasti) väike plastikkarp, milles on metallvedru, mida vajutades ja lahti lastes kostub küllaltki vali terav klõks (umbes nagu pastakavedru hääl, ainult et tugevam), mis on piisavalt eristuv selleks, et koera ümbritsevas helikeskkonnas välja paista. See on kiirem ja konkreetsem kui sõnaline kiitus, ning võimaldab väga täpse ajastatusega tunnustada käitumist, mida tahetakse kinnistada. Seostatuna koera vaatenurgast olulise tasuga saab klikkerist mõjuvõimas abinõu käitumise kujundamiseks.
Täiendav, ent väga oluline põhimõte klikkertreeningus on see, et pikk tee tuleb käia sammhaaval. Kohe ei saagi ju tunnustada väljakujunenud, terviklikku käitumist, kuna see ei ole veel vormunud. Esialgu leiab äramärkimist looma juhuslik spontaanne tegevus, mis õppeprotsessi käigus hakkab korduma ja saab üha lähedasemaks ja sarnasemaks sellele tegevusele, mis on lõppeesmärgiks. Kuigi see näib pikk ja vaevaküllane, võimaldab käitumise lammutamine pisikesteks astmeteks märkimisväärsete edusammudeni jõudmist kiire aja jooksul. Inglise keeles nimetataksegi seda treeningmetoodikat shaping´uks, eesti keeli vormimiseks.
Näide: eesmärgiks on õpetada koer käppa andma. Esmalt tuleb tunnustada seda, et käpp oli kasvõi hetkeks tõstetud, edaspidi peaks käpp kliki ärateenimiseks tõusma kõrgemale, siis sinu suunas jne. Teeme algust. Esimeseks sammuks selle treeningviisi kasutuselevõtuks on seostada klikkerist tulev heli maiusega, mida koer tõeliselt ihaldab. Kliki ja anna maius, klikk-maius, klikk-maius- seni, kuni koer hakkab kliki peale maiust ootama, vaadates sule tähelepanelikult otsa. Nüüd on koer valmis sinuga suhtlema klikkeri vahendusel. Koeral näib tekkivat usk, et kui inimene naksutab, siis järgneb sellele midagi head. Kuidas aga panna inimene naksutama?
Tegelikult peitubki siin üks salanipp – samal ajal, kui teie usute, et õpetate koera, õpetab koer tegelikult teid naksutama ja „maiust köhima“… Jälgi hoolikalt oma koera. Suurt osa tegevustest, mida koeralt ootame või talle õpetada sooviksime, teeb ta olukorrast olenevalt nagunii- istub, seisab, haugub, lamab, kõnnib kõrval. Tuleb vaid olla tähelepanelik, sest teatud situatsioonides kipuvad teatud tegevused eelistatumalt tekkima kui teised.
Oletame, et soovite koerale hakata õpetama istumist. Jälgige teda ning tehke klikk just sellel hetkel, kui koera taguots maad puudutab- ja andke maius. Teist laadi on tegevused, mida koera loomuomane käitumine ei sisalda või kui pole kannatust oodata, et koer teeks soovitud asja juhuslikult. Näiteks istuma saab ka maiusega meelitada- tõsta maius koera nina ette, ja siis vii üle tema pea tahapoole. Kui sa ei tõsta maiust ülearu kõrgele, siis koer tõstab pea kõrgemale ja jälgib ninaga kätt, ms tingib taguotsa allapoole vajumise. Hetkel, kui tagumik maad puudutab, tee klikk ja anna maius. Oledki meelitanud koera istuma. Korda seda mõned korrad. Siis aga vii maius nina juurde ning on väga tõenäoline, et koer istub ilma, et peaksid teda käega sellele suunama. Ära unusta klikkimast! Kui koer juba on hakanud istuma, siis seosta käitumine käsklusega. Ütle „Istu!“ ja oota ära, millal koer istub, ning ära anna enam tasu oma algatusel, ilma käsuta istumise eest. Kuni tegevusele ei ole kinnistatud käsklust, saab õpetada vaid üht tegevust või käsklust. Kuna käsklus ilma tegevuseta on mõttetu, siis võib vabalt alustada õppimist ka teisest otsast.
Koer ei oska inimkeelt ning käsu seob tegevusega piisav korduste arv, mida on ilmselt lihtsam teha siis, kui tegevus ise on juba tuttav.
Klikkermeetodiga on võimalik loomadele selgeks teha väga erinevaid tegevusi ning saavutada tulemusi kiiresti. Ometigi on see metoodika senistest väga erinev. Ei ole soovitav korraga kasutada klikkermetoodikat ning traditsioonilisi treeningvõtteid.
Vale käitumine ja ebasoovitav tegevus tuleb jätta tähelepanuta, ent ära märkida kõik positiivne. Nii õpib loom peagi, et ebasoovitav käitumine ei too soovitavat tagajärge ning keskendub sellele, mis talle ära tasub.
