15.7.2006 Kuutsemäel.

Kohtunik Anni Malte Rasmussen (kennel Golden Joy, Taani).

Lühike enesetutvustus:

Oma esimese kuldse sain aastal 1968. Kuus aastat hiljem (1974) ostsin ma Inglismaalt Gyrima Honest Percy ja tegin temast tšempioni. 1984. a sain oma esimese emase Inglismaalt, see oli Westley Dellajoy . Ta sai mitu serti ning temast sai minu kasvanduse Golden Joy alus. Sellest ajast alates olen üles kasvatanud 14 pesakonda, mis kõik lähevad tagasi samasse liini.

Näitustel käimise ja koolitamise kõrval olen olnud aktiivne ka Taani Retriiverite Klubi juhatuses Kuldsete poole peal. Kuldsete retriiverite hindamisõigus on mul seitse aastat ja peale Taani olen hinnanud kuldseid ka Rootsis, Norras, Hollandis ja Šotimaal.

Veel lühidalt Anni Rasmussenist. Ta on kuldsete retriiveritega tegelenud ca 35 aastat, esimesed 15 olid tal ainult isased, kasvatama hakkas ta aastast 1984, pärast seda, kui oli ostnud Joan Gilli kuulsast inglise Westley kasvandusest omale emase Westley Dellajoy. Tänaseni on ta kasvatanud 15 pesakonda – “mitte kuigi palju”, ütleb ta ise, “aga see on olnud hobi, mitte elukutse. Mul on olnud kodus ka “mittetootlikke” koeri, keda ma ühel või teisel põhjusel pole aretuses saanud kasutada; samuti ei ole ma tahtnud liiga suurt arvu koeri, et säiliks personaalne side. Küllap seetõttu pole ma ka tippkasvataja ja ma võin uhkeldada vaid ühe tšempion-kasvandiku ja mitme serdivõitjaga, aga 20 aasta kohta pole seda kuigi palju.”

Praegusel hetkel on tal kodus “poolteist koera ehk siis ema ja tema kutsikast tütar.” Kuna viimastel aastatel oli ta abikaasa väga haige (suri eelmise aasta oktoobris), siis polnud võimalik kasvatustööd teha ega vanu, üksteise järel “üle vikerkaaresilla minevaid” koeri asendada.

Lisaks kuldsetele retriiveritele on tal olnud ka kiharakarvalisi retriivereid, “need olid mehe omad”.

Olnud palju aastaid Taani Kuldsete Retriiverite Klubi aktivist (kus ta mees oli esimees) ning hoidnud end pidevalt kursis tõu käekäiguga terves Euroopas.

Milline oli teie üldmulje meie koertest?

Ma olin meeldivalt üllatunud. Kui siia tulin, ei teadnud ma, mida oodata, kuid teadsin, et olete vähe aega tõuga tegelenud. Igal juhul ületas nähtud pilt minu tagasihoidlikud ootused.

Teil on tugev keskmine tase, vähe on nõrku koeri – ma arvan, et see on väga hea baas, kust edasi minna. Mõnes riigis on üksikud tipud, siis tükk tühja maad ja lõpuks palju kehvapoolseid koeri; teil on olukord palju parem. Teie koertel on väga ilusad pead, hea pigment, tume silm. Pole hambumisprobleeme; nägin küll paari piiripealset juhtumit, kuid ei pidanud vajalikuks ära märkida, sest see oli tõesti niivõrd piiripealne. Teie koertel on head taganurgad, piisavalt sügavad rinnakorvid ja parajalt kaardunud roided. Ka iseloomud on head; vaid paar ebakindlat koera terve näituse peale!

Näen ka, kuidas koerad koos lahti jooksevad ilma mingite probleemideta – see kõik näitab, et iseloomud on retriiverile iseloomulikud.

Kas iseloom on maailmas probleem?

Selles tõus küll mitte suur, aga närvilisust ja arglikkust esineb. Pean iseloomu kuldse retriiveri ja üldse koerte juures väga tähtsaks, sest inimesed, kes koera võtavad, hoolivad vähem mõnest puuduvast hambast puudulikust pigmendist kui iseloomust. Lõpuks peavad nad ju selle iseloomuga päevast päeva koos elama.

Mis on kuldse iseloomu juures pärilikuks probleemiks? Penny Gowland arvas, et iseloom, eriti argusest tingitud agressiivsus on tugevalt pärilik.

Ma ei oska öelda, kui tugevalt pärilik see on. Kartlikkuse puhul usun mina pigem keskkonna mõjusid, agressiivsus on teine asi, aga ma ei arva, et seda palju tõus esineb.

Aga emalt omandatud kartlikkus?

Selle kohta ei julge ma ka väga kindlalt midagi väita. Emalt saadud iseloomuprobleemid esinevad pigem sellisel kutsikal, kes jääb emaga koju, mitte neil, kes juba 7-8-nädalaselt uude koju lähevad.

Juttu oli meie koerte headest külgedest, aga millega peaks veel tööd tegema?

Teil, nagu mujal Euroopas, on probleemiks lühike õlavars, mis on üks esiosa nõrkuse põhjuseid, sest enamasti olid õlad (abaluu) hea asetusega. Mõnedel koertel oli pikk nimmekoht ja leidus ka mõningaid lühikesevõitu kaelu. Oli ka paar koera, kes liikus tagant väga kitsalt.

Kuidas neid probleeme lahendada?

Kui te toote koeri sisse või sõidate välja paaritama, siis jälgida, et ei imporditaks neid probleeme, mis olemas on. Muidugi, ma tean, et sissetoomine on raske, sest kasvatajad ei kipu probleemidest eriti rääkima.

Kas meie kuldsed kipuvad minema liiga heledaks, nagu on mõnel pool väidetud?

Minule on värvus ükskõik, ma vaatan eelkõige koera ja tema ehitust, värv on vähetähtis. Kuigi jah, kui mul on kaks võrdset koera, siis ma eelistan keskmiselt kuldset koera.

Samas jahimehed väidavad, et hele koer on jahil segav, sest ta on maastikul märgatav.

Jah, ma tean, et jahimehed eelistavad tumedamaid koeri, aga sageli on nende eelistatud kuldsed ka sellised, kes hästi standardisse ei mahu, sest neid ei huvita üldse koera välimik. Mina ei arva, et see hele värvus saagi toomist kuidagi segaks. Pigem tuleks jälgida, et kuldne retriiver ei läheks liiga massiivseks ja raskeks (st paksuks), sest siis on tal raske töötada.

Tänapäeva maailmas on jaht üha enam väheste hobi ja palju on juttu sellest, mil määral on kuldse retriiveri puhul linnu äratoomise instinkti säilitamine vajalik. Mida teie arvate?

Ma arvan, et hea näitusekoer võiks olla siiski selline, kes linnu veest välja toob. Seda on võimalik õpetada ka nõrgema toomishuviga koerale, kuigi temast ei pruugi iial saada head linnukoera. Ma ise arvan, et näituse- ja nn tööliinide lahkulöömine on õigustatud, sest väga raske on kahele asjale korraga rõhku panna.

Räägime veidi terviseuuringutest – kuidas on Taanis lood düsplaasiaga?

Viimase 10 aastaga pole üldpilt kuigivõrd muutunud. Meil ei või aretuses kasutada C-astmega puusa (halvemast rääkimata), v.a juhul, kui tema sugupuu ja õdede-vendade koefitsent näitavad head tulemust. Samas ei tea ma viimasel aastakümnel olnud ühtki juhtumit, kus mõni koer oleks magama pandud düsplaasiast tulenevate tüsistuste tõttu.

Kuidas on lood silmadega, nt MRD-ga?

Ma tean mitut juhtumit, kus koeral täheldati noorena MRD, aga paari-kolme aasta pärast olid need kadunud. Nii et ma ei pea seda probleemiks. Aga Taanis võib kasutada ka koer, kel on pärilik kae; see ei tähenda, et seda soositaks ja ma ei tea ühtki kasvatajat, kes seda teeks.

Kas terviseuuringute tulemusi võib ka üle tähtsustada?

Oo-jaa. Kui hakata jälgima ainult puusi või silmi, siis unustatakse koer kui tervik. Seda enam, et koera tervis on midagi rohkemat kui puusad, küünarliigesed või silmad.

Mitmeid terviseprobleeme ei kontrolli mingi testiga, see ei tee neid olematuks; paljudel puhkudel on olemas ka pärilik eelsoodumus, olgu siis tegemist autoimmuunpuudulikkuse, nahahädade või muuga. Mind hämmastas, et teil on nii palju hot spoti, minu koertest on seda esinenud ainult ühel ja sedagi paarkümmend aastat tagasi.

Kohtunik täheldas ka, et mitmed koerad olid “ebakuldselikult” trimmitud: kaelad olid liiga paljaks aetud ja eesrinna kohale jäetud “tobe” tutt, mis “ilmselt peab varjama puudlikult arenenud esiosa” ja mis pr. Rasmusseni arvates rikub tasakaalustatud muljet koerast: esiosa näidatakse sellise trimminguga liiga raskena.

Muljetanud Heili Einasto