Kui omale koera võtsin, siis polnud mul koerte näitustest mitte mingit aimu. Teadsin vaid, et sellised üritused on olemas ja sellega minu teadmised ka piirdusid. Esimene kokkupuude näitustega oli teoreetilise osa läbilugemine ja seda kohe mitu korda, sest esimesel korral tundus küll, et oh-oh-hooo, kuidas selles virr-varris küll orienteeruda.
Meie esimene näitus oli täpselt nii nagu kutsikatele soovitatakse – algul väikesed näitused ja siis järk-järgult suuremad, et koera mitte ära ehmatada-hirmutada – kuldsete suvelaagris 2000 aasta juulikuus. Leedi oli siis neljakuune karvapall, kellega erilist trenni polnud tehtud. See oli esimene näitus nii mulle kui ka talle. Õnneks oli tegemist rahuliku ja mängulise õhkkonnaga ning mitteametliku näitusega.
Ringis joostes silkas Leedi isegi minuga kaasa, selle asemel, et teiste koerte poole trügida. Sellist koostööd poleks ma temalt küll oodanud. Samuti oli üllatuseks see, et ta suutis hindamise ajal paigal püsida. Uskumatu, millisteks enese ületusteks need kuldsed koerad võimelised on kui vaid tahavad. Ka meie konkurent Ally oli esimest korda näituseringis, mis ei takistanud teda saamast näituse parimaks emaseks koeraks. Leedi sai oma esimese kirjelduse kohtunik Riitta-Liisa Lehtonenilt, teise koha ja pakikese koertekrõpse, mida ta vääriliselt hinnata mõistis. Mina sain positiivse näituse kogemuse ja mõtted, et võibolla polegi need näitamised nii kohutavad kui alguses paistavad.
Teine näituse kogemus oli meil Briti karjakoerte ühingu poolt korraldatud sügisesel match show´l Tähe pargis. See oli samuti mõnus üritus, mändide alla ja ilm oli ka väga ilus. Kohal oli nii peenema sugupuuga koeri, kui ka neid, kelle sugupuus võis leida ümbruskonna vingemaid krantse. Tegemist oli show-ga, mis mõeldud nii tõu kui ka tõuta koertele. Leedi pidas ennast väga ebadaamilikult üleval, üritas mürada iga koeraga, kes tema käpa ulatusse sattus, aeles männimetsa okasvaibal ja mullas. Olin teda hommikul hoole ja armastusega pesnud ja kuivatanud, nüüd sain ainult oiates ikka ja jälle tema uhkest kasukast okkaid ja mullatolmu maha soputada. Mõnus oli seal olla ja teisi koeri vaadata.
Näituse alustuseks tutvustas ühing Briti karjakoeri. Lõpuks saabus aeg kutsikatel ringi minna. Kutsikaklassis osalesid kõik koerad, kellel vanust kuni aasta. Saime jälle kogemuse võrra rikkamaks, kohtunik aitas Leedi õigesse näituse seisakusse panna, sest ei osanud mina teda veel korralikult sättida. Tulemus – teine koht!!! See oli alles saavutus. Saime ka roseti, mis oli eriti vahva meiesugustele algajatele. Esikoha sai meie meelest hästi ilus dogikutsikas, kes küll rohkem noore hobuse mõõtu oli.
Kolmas näitus oli meil detsembrikuus Eesti Kennelliidu poolt korraldatud kutsikate ja veteranide show. See oli meie esimene suur näitus. Leedi oli omadega rahul, aga perenaisel käed värisesid nagu eksamil. Läksime varakult kohale ja leidsime omale kohad ühe kuldse poisi kõrval, kellega Leedi mõnusalt aega veetis. Kõrvad suutsid nad teineteisel korralikult läbi lutsutada, ega tahtnud nad kumbki kuulda sellest, et neid ei toodud sinna mitte selleks, et nad teineteisega mürada saaksid. Lõpuks jõudis kätte ka sellel näitusel meie ringi mineku aeg. Sättisin oma koerakese otse kohtuniku laua ette seisma, vaata et küljega vastu lauda. Hiljem sain väärt nõu kuulda, et kohtunikul on koera siiski parem hinnata, kui ta teda täies ulatuses näeb, mitte ei pea üle laua kõõritama. Saime punase lindi ja teadmise, et Leedi on ülekaaluline.
Jaanuarikuus oli kultsete esimene erinäitus ja ühtlasi meie jaoks esimene ametlik näitus. Veel oli see näitus esimene selle poolest, et mul käed ei värisenud enam. Põhjus arvatavasti selles, et meid oli ringis neli ja oma järge oodates jõudsin maha rahuneda. Ringis esinesime “suurepärase” jooksusammuga. Nimelt kui kõik neli juniori daami uhkelt ringis jooksid, siis hakkas Leedi järsku imesamme tegema ja kaela kõverasse ajama. Lõpuks asutas ta oma tagumiku maha ja võttis ette põhjaliku kõrva sügamisprotseduuri, ajades sellega meie taga jooksnud daamil sammu sassi ja jäädes talle igati risti jalgu. Kui see nüüd konkurendi kõrvaldamise taktika oli, siis eriti hästi see tal välja ei kukkunud, sest Leedi ise oli eriti totra näoga, kui kõrva kallal krõhvitses. Hindamine ise oli huvitav, sest kohtunikul (Eeva Rautala) oli stazöör kaasas ja sain kõrv kikkis kuulata, mis kohtunikule minu koera juures meeldib ja mis mitte ja mida kohtunik stazööri küsimustele vastab. Lõpptulemusena saime sinise lindi ja teadmise, et Leedi on jätkuvalt ülekaaluline.
Nüüd järgnes kraadi võrra karmim dieet kui enne ja kaks nädalat hiljem oli meil VKKK näitus. Olime igati uhkelt ettevalmistanud, just enne näitust oli käinud koolitaja Gerard O´Shea Rootsist õpetamas meile, kuidas näidata koera näitusel, olime seal neli õhtut jutti drilli saanud. Ja uskuge mind, sellest oli abi. Just mulle endale, sain juurde esinemiskindlust. Tundsin ennast just ringi minnes kindlana ja mõnusalt. Loomulikult ei kestnud see tunne kaua. Olime oma ringis Danaga kahekesi ja joostes tundsin äkki, kuidas katkise voodriga teksataskust nätsupakk raudse järjekindlusega mööda jalga allapoole vajub. Kujutasin ette kuidas see mingil hetkel uhkelt mu püksisäärest maha potsatab ja kuidas koerad kindlasti seda nuuskida tahavad. Õnneks mind säästeti ja kui Danat hinnati, siis kulutasin ma selle aja koera kaitsva külje varjus nätsupaki välja õngitsemise ja turvaliselt tervesse taskusse transportimisele.
Jäime uhkelt teisele kohalt ja saime oma esimese ametliku punase lindi ja kirjelduse, mille käekirjast pole ma siiani täielikult aru saanud.
Lõpetuseks võin täie kindlusega väita, et isegi kui Te olete näituse asjanduses täielik võhik, ei taba teid ringis välk. Hirm, kätevärin, nõrkus ja muud “kroonilised” vead kaovad ära kiiremini kui oskate arvata. Ja kui Te olete koeraga mõlemad algajad näitajad ja kipute ise pabistama, siis tasub mööda kõikvõimalikke näitusi nühkida, vähemalt minu puhul see aitas. Iga apsuga, mis näitusel juhtub õpite midagi juurde. Kuskil näitusel hindab kindlasti ka selline kohtunik, kes Teie lemmikut vääriliselt hinnata mõistab. Sellist kohtuniku tasub ju otsida.
Isegi siis, kui Te ei kavatse oma lemmikust teha näituselooma, siis minu arust tasub ikka aegajalt näituseid külastada. Kasvõi selleks, et näha milliseid koeri peale Teie lemmiku veel olemas on ja võrrelda oma koera nendega. Samuti saate näituselt kirjelduslehe, millelt saate lugeda oma koera häid külgi ja puudusi. Igal juhul, tasub oma koerast rohkem teada, eriti siis kui kavatsete teda kunagi paaritada, et leida oma koerale sobiv, s.t. Teie koera puudusi korvav, koer.
Krista ja Leedi
