Koostanud: Heili Einasto
Mööduv aasta (2005) tõi kaasa ühe kuldsete maailma korüfee – Joan Gilli – lahkumise. Vaatamata oma kõrgele eale oli Joan Gill lõpuni kuldsete maailmas aktiivne, kohtasin ise teda põgusalt Malvernis retriiverite näitusel tänavu augustis, kus ta pingsalt ringis toimuvat jälgis ja tuttavatega suhtles.
Tema Westley-nime all kasvatud koerad (enamik koostöös Daphne ja Mervyn Philpottiga) on esindatud rohkemal või vähesemal määral kõigis kuldsete retriiverite tõutunnistustes ja tema panus tõu arengusse on hindamatu. Lisaks näitustel edukalt esinenud Westley-koertele kasvatas ta ka töökoeri Standerwicki kasvanduse nime all. Lisaks on ta kirjutanud väikese, kuid põhjaliku raamatukese, milles palju kasulikku infot tõu ajaloost ja kasvatamisest. Viimased 14 aastat oli ta Kuldse Retriiveri Klubi president.
Joan Gill 2002. aastal koos Alan Morrisega
Joan sündis 1915. aasta mais, õppis hiljem meditsiini, kuid nõrk tervis ei lubanud tal õpinguid lõpetada. Tervise tõttu soovitati tal maal elada ning ta otsustas koertega tegelema hakata. Oma esimese koera sai ta 1936. aasta mais – see oli Simon of Brookshill ja Joani esimene kennelnimi oli Brookshill.
„Mul ei olnud kindlaid plaane koeraga näitustel käia või aretusega tegeleda kuni ma kohtusin pr. Morganiga Weylandi kuldsetest. Simon oli sel ajal 4-kuune ja ta ütles, „See on ilus kutsikas, kuid hakka teda võimalikult ruttu näitama, enne kui ta liiga suureks kasvab.“ Pr. Morgan kinnitas ka, et kui mul on plaanis aretusega tegelda, siis võib ta soovitada head emast ja nii 1936. a. augustis ostsin Speedwell Dulcet pr Evers Swindellilt.“
Joan Gill meenutas oma esimest näitusekogemust kui midagi hullu: „Mul polnud mingit aimu, kuidas koera näidata või mida teha ja nii ma siis seisin seal Dulcetiga rihma otsas ega teinud midagi. Selge see, et ma midagi ei saavutanud ja kui ma ringist välja tulin, tuli üsna pahane pr. Evers Swindell minu juurde ja ütles, et ma ei võida iial midagi, kui ma oma koera nii näitan, aga ta ei selgitanud, mida ma tegema peaksin!!“
Vähehaaval tulid kogemused – vanemaid „näitusehaisid“ jälgides ja nendega vesteldes. Paraku katkestas sõda koerandustegevuse, Joanist sai kiirabi autojuht, hiljem teenis ta Kuninglike Õhuvägedes. Pärast demobiliseerimist jätkas ta „koerterindel“. Kuna tema kasvanduse nimi oli vahepeal registreeritud teisele isikule, otsustas ta uueks nimeks võtta Westley selle külakese järgi, kus ta parasjagu elas.
Aastal 1945 ostis ta prl. Dixonilt Susan of Westley , kellest sai hiljem tšempion. Kombinatsioonis Dorcas Glorious of Slatiga sündis David of Westley , kellest tuli Briti ja Iiri topelttšempion ehk siis koer, kes oli ühtmoodi edukas nii näituseringis kui ka jahivõistlustel ja tema pea kujutis kaunistab siiani Suurbritannia Kuldse Retriiveri Klubi ametlikku blanketti.
Koerad, keda kohtab suurema osa kuldsete retriiverite sugupuudes, on Ch Simon of Westley ja Ch Camrose Nicholas of Westley. Juuresoleval pildil 1957 Kuldsete Retriiverite Klubi näitus at Sandford-on-Thamesis on Simon just võitnud Tõu Parima tiitli kohtunik Joe Braddonilt, koos teiseks jäänud koera Chalice of Altarnuniga (omanik: June Camberlain).
Aastal 1968 ostis Daphne Philpott Joanilt emase kutsika Clarissa of Westley, kellest hiljem samuti tuli tšempion. Sellest ostust sai alguse Joani ja Daphne eluaegne sõprus ja koostöö.
Kennel Westley kuulsaim aretusemane oli kahtlemata Ch Westley Victoria, kahe suurepärase tšempioni – Sansue Camrose Phoenixi ja Westley Jacquetta tütar. Jacquetta omakorda on juba eelpool mainitud Danieli lapselaps. Victoria pead ja ilmet on nimetatud kõige tüüpilisemaks ja kaunimaks emase kuldse peaks.
Westley Victora andis terve rea suurepäraseid järglasi, kes on esindatud Euroopa olulisemates kasvandustes ja ta on tõu parim aretusemane (Top Brood Bitch). Kombinatsioonis Ch Camrose Cabus Christopheriga, kõigide aegade edukaima kuldse aretusisasega, sündis Ch Westley Topic of Sansue, kelle järglasi leiab paljude tuntud koerte sugupuudes. Eriti edukaad olid pesakonnad Ch Nortonwood Faunusega, mis andsid kokku 9 tšempioni, sealhulgas Ch Westley Munro of Nortonwoodi, Ch Westley Martha ja Ch Westley Mabella. Westley Ramona oli ühe Euroopa enim kasutatud isase, Multi Ch Standfast Anguse ema. Ka Anguse järglasi leidub Eestis.
Korduspaaritusest sündis Sh Ch Westley Sophia of Papeta, kelle poeg Iiri ja Inglise Sh Ch Papeta Philosopher võitis inglise prestiižikama Cruftsi koertenäituse 1994. aastal, korrates isa Ch Sansue Golden Rulerikaks aastat varem toimunud võitu. Ch Papeta Philosoperi järglasi on ka Eestis.
Westley koerad on aluse pannud ka Hollandi tuntud kasvandusele Of Hellacious Acres, nende kasvandike tõutunnistustes on kindlal kohal nii Ch Westley Beedee ja Ch Westley Cathrina, kelle järglasi samuti Eestist leida.
Nii võime öelda, et kuigi Eestis pole elanud Westley koeri, on nad oma järglaste kaudu ikkagi meie kuldsete maailma jõudnud. Seega on ka meie tõuühingul põhjust Joan Gillile järelehüüe teha – ilma tema tööta oleks ka meie kuldsete pilt hoopis teine.
Nagu mainitud, kasvatas Joan Gill koos Philpottidega ka töökoeri, tehes seda aga teise kennelnime – Standerwicki – nime all. Kuulsamad Standerwickid oli Ft Ch Stabnderwick Roberta of Abnalls ja tema tütar Ft Ch Abnalls Hilary of Standerwick. Standerwicke leiab paljudes inglise tööliinides ja dual purpose liinide koertes, nt kasvandustes Millgreen, Catcombe, Abnalls.
Joan Gill oli ka tunnustatud kohtunik. Esimest korda kutsuti ta hindama Open show’d 1950. aastal, esmakordselt andis ta serte välja 1953. aastal Birminghamis ning esimest korda hindas ta Cruftsil 1966. aastal. Seejärel tulid ülemere-hindamised Taanis ja USA-s, hiljem lisandusid teised Europpa riigid, Kanada ja Austtraalia. Viimast korda hindas ta tõugu Kuldsete Retriiverite Klubi näitusel 77-aasta vanusena.
Joan Gill ei trüginud iial esile, vaid pühendas kogu jõu ja tähelepanu armastatud tõule. Westley ei olnud iial suur kasvandus, vaid koerad elasid peres ja olid „kodukoerad“, vaatamata näituse- ja aretuskarjäärile.
Tuttavad mäletavad tema muhedat huumorisoont ja teravat silma. Ta oli alati valmis rääkima kuldsetest ja erinevalt paljudest kasvatajatest, kes oma kasvandike puudusi ei märka, võis ta avameelselt rääkida ka oma koerte ja kasvandike probleemidest – esiplaanil tema jaoks oli tõu areng ja mitte isiklik ambitsioon. Joan Gill on 70 kuldsetele retriiveritele pühendatud aastaga eeskujuks tänastele kasvatajatele.
Kasutatud kirjandus:
- Almey, Sue „Miss Joan Gill“, The Golden Retriever Club 2005 Magazine, p 4
- Cardell, Agneta „In Memoriam Joan Gill“, Golden Ring 4/2005, s. 46-47
- Gill, Joan „Dog Shows 1936-2000“
- Philpott, Mervyn „Profile of Joan Gill“, The Golden Retriever Club 2005 Magazine, p 5-6
