Tekst: Helin Lest. Allikas: Lemmik.ee
Kui meie siiani uskumatult terve verekoer Betty sai nelja-aastaseks, hakkasid tal esinema krambihood.
Algul olime hirmust kanged, sest krambihooge on väga võigas pealt vaadata: loom kukub kokku, kaotab teadvuse ning kogu keha haaravad kramplikud liigutused, vahel tekib tahtmatu urineerimine ning juhtus sedagi, et pärakupaunad tühjenesid ja sealt eraldus tubli ports ebameeldiva haisuga nõret. Kahjuks ei saa krambihoogude peatamiseks midagi teha.
Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad krambihood. Epileptilisi hooge on mitut sorti – tugevamaid ja nõrgemaid. Hoogude kestus võib vahelduda poolest minutist kuni viie minutini. Ka hoogude sagedus on erinev: hood võivad esineda vaid 1–2 korda aastas või ka tihedalt üksteisele järgnevate tsüklitena, millest looma ei õnnestugi enam välja tuua ja ta tuleb magama panna. Arstide väitel ei tunne loom epilepsiahoo ajal valu, hoolimata hirmutavatest häälitsustest.
Epileptiliste hoogude põhjuseid on väga raske kindlaks teha. Hoogude ajal saadab mingil põhjusel epileptiline kolle ajus valesid erutussignaale ning katkestab hetkeks aju normaalse toimimise. Meditsiinilisest kirjandusest olen lugenud, et inimestel ei pruugi epilepsia olla eluaegne haigus – loodame, et on kuskil ka loomad, kelle haigus on taandunud.
Jooksime Bettyga arsti juurde. Tiina Toometi kliinikus oli meil võimalus kohtuda neuroloogiale spetsialiseerunud loomaarsti Ranno Viitmaaga. Pärast neuroloogilist läbivaatust ning vereproove oli Ranno 90% kindel, et tegu on epilepsiaga, ning määras ravi. Täitsime epilepsiapäevikut, kuhu kirjutasime hoogudest kõik, mis võinuks ravile kasuks tulla. Aasta otsa ravisime Bettyt väljakirjutatud ravimitega, aga oodatud tulemusi polnud. Vahel olid hood 4–5 korda järjest, need võtsid looma tagajalad nii läbi, et Betty ei suutnud pärast ei püsti tõusta ega käia. Paari päeva järel läks tal küll paremaks, aga tasakaaluga oli pidevalt probleeme. Selgus, et suurtes annustes antavatel epilepsiaravimitel on Bettyle seesugune kaasmõju. Hakkasime andma ravimit kilpnäärme töö tõhustamiseks. Krambihood kordusid umbes iga kahe nädala tagant ja ei häirinud meid enam nii palju.
Julgustuseks teistele – epileptikuga on täiesti võimalik koos elada. Uuesti ajas meid arsti juurde see, et hoogude kulg läks kogu aeg raskemaks ja hoogudest toibumine pikemaks. Lõpuks pakkus Ranno meile võimalust sõita Soome dr Anna Hjelm-Björkmani juurde proovima akupunktuuri, mille käigus pandi Bettyle eri punktidesse kullatükikesed (implantaadid). Kulda kasutatakse selleks, et ravi toime oleks pikaajalisem, ja on võimalik, et akupunktuuri on vaja teha vaid korra. Tavalise akupunktuuri seansil tuleb käia mitmeid kordi, nende käigus pannakse vajalikesse punktidesse 2–20 eriti õhukest nõela. Sellise protseduuri kestus on 30–40 minutit. Nõel ise oli suhteliselt jäme, sest kullagraanulid pidid sealt läbi minema otse naha alla. Betty hiidkõrvadesse pandi kuus nõela. Siis oli kord pea käes – kui otsmikul torgati üht punkti, jäi Betty magama. Seda punkti kästi ka kodus aeg-ajalt masseerida. Pähe torgati nõelu kokku vist veel kuus – need ei olnud enam valulikud, kuna Bettyl on liignahka nii palju. Kogu protseduur võttis aega veidi üle tunni. Ma ei olnud nõus Bettyt protseduuri ajaks uinutama, sest kartsin minna laevale narkoosist toibuva loomaga (ergumatele ja madalama valulävega loomadele on soovitatav siiski lasta teha narkoos). Praeguseks on möödas viis kuud. See ettevõtmine tasus end täielikult ära. Bettyl on selle aja jooksul olnud küll mõned hood, kuid neid ei saa eelnenutega võrreldagi. Hood on kerged ning pärast pole loomal mälukaotust. Samuti on hoogude vahe pikenenud ning ravimi annust oleme palju vähendanud. Pärast ravimiannuse vähendamist on organism reageerinud paari päeva jooksul küll krambihoogudega, aga nagu öeldud, pole see enam mainimisväärt.
Betty on erk ja rõõmsameelne, söögiisu on hea ja karv läigib. Haistmine on paremaks muutunud ja kõige tähtsam on see, et ta tagajalad on jälle terved. Annaga oleme tihedas kirjavahetuses, ta on väga huvitatud Betty käekäigust. Loodame, et Betty saab terveks ja et ka Eestis hakatakse akupunktuuriga laiemalt tegelema – olen veendunud, et ravimeetod on tõhus ja vaeva väärt.
Akupunktuuri tehakse loomadele mitmete haiguste puhul. Eriti palju kasutatakse seda valuliku liikumise, sealhulgas kõikvõimalike selja- ja puusavigade, kulunud liigeste (põlved, õlad, küünarluu jm), lihaskrampide ning -põletike raviks. Kui ravimitega ravimine võtab loomal valu ära 8–24 tunniks, siis akupunktuuriga on võimalik seda saavutada 6–12 kuuni. Kui koeral valu kaob, hakkab ta taas kasutama kogu oma keha ning tema elukvaliteet paraneb. Akupunktuur on aidanud paljude hädade puhul – neuroloogilised haigused (epilepsia, liigne närvilisus, paanikahäired jne), allergiad, nahahaigused, astma, ainevahetusprobleemid jpm. Abi on saanud potentsi- ning eesnäärmeprobleemide all kannatavad isased, ravi tagajärjel on paranenud sperma kvaliteet ning kogus. Emased koerad saavad abi ebatiinuse ning liiga pika jooksuaja puhul. Samuti saab esile kutsuda jooksuaja enne õiget aega ning abi saab sünnitusvalude leevendamisel.
Loomaarst Ranno Viitmaa:
Betty on üks sellistest koer-patsientidest, kelle epilepsia ravimine pole just kõige lihtsam olnud. Tema haiguse muutsid raskeks paarinädalaste vahedega toimuvad nii-öelda klusterepisoodid, kui koer sai mitmeid üksteisele tihedalt järgnevaid lühemaid krambiepisoode. Suurt tõugu koerte puhul on tihti tegu raskema epilepsiavormiga. Siiski ei tahaks, et sellest tehtaks üldistusi, nagu peakski see alati niimoodi olema. Leidub koeri, kellel otsustatakse ravi üldse mitte alustada. Osal neist oleme leidnud, et krambihoogusid jääb hiljem vähemaks või need lõpevad sootuks. Enamikul patsientidest, kellel otsustatakse epilepsiat siiski ravida, on tavapärastest epilepsiaravimitest märkimisväärselt abi. Ent leidub ka neid patsiente, kelle puhul tavapärane meditsiin jääb võimetuks. Eeskätt selliste loomade puhul näengi võimalust alternatiivmeditsiinis, mille hulka kuulub ka akupunktuur.
Praegu on teaduslikku tõestusmaterjali, et akupunktuur tõepoolest ka koerte epilepsia puhul aitab, väga kasinalt. Seetõttu olen ettevaatlik selle meetodi soovitamisega kõigile koertele, kel on diagnoositud epilepsiat. Äärmiselt oluline on kindlasti täpne diagnoos. On ka rida teisi haigusi, mis võivad koertel põhjustada epilepsiaga sarnaseid kliinilisi tunnuseid. Soovitan pöörduda esmalt kompetentse loomaarsti poole, kes diagnoosiks täpselt haiguse ning seejärel teeks ettepanekud ravi suhtes.
Ühe tähtsa asjana tahan välja tuua loomaomaniku ja loomaarsti tiheda koostöö ning usalduse. Sellisel juhul on loomaarstil adekvaatne teave loomaga toimuvast ning ta võib soovitada just sellele loomale parimat ning tõhusaimat ravi.
