Koeri hindas ja oma kogemusi jagas Susanne Holm Soomest, kennelist Tottelina. Osa võttis 45 koera koos peredega. Kohale oli tulnud kuldseomanikke igast Eestimaa otsast.
Kaks päeva möödusid huvitavalt ja kiiresti. Ka ilmataat soosis üritust igati. Esimesel päeval toimus Eestis kasvatatud pesakondade ja aretuskoerte ülevaatus. Et kohtunik kirjeldas igat koera üsna detailselt, kulus ülevaatusele peaaegu terve päev. Esindatud olid kennelite Lakewood (kasvataja Kaidi Kuusmann), Yarrowford (kasvataja Regina Pedjasaar), Chess soPretty (kasvataja Monika Mark), Stanhope (kasvataja Marko Sillat), Springisland (kasvataja Ivika Alliksaar) pesakonnad koos vanematega, samuti kennelite Blordos (kasvataja Natalja Fesenko) ja Guldfynd’s (kasvataja Livia Roomets) kasvandikud.
Tõuühing andis välja aasta 2001 parima kasvataja tiitli Marko Sillat’ile (kennel Stanhope). Kohtuniku sõnul võib üldiselt kasvatustööga rahule jääda, kuid edaspidi tuleb senisest oluliselt rohkem pöörata tähelepanu aretuses kasutatavate koerte tervisele! Samuti tuleks rohkem tähelepanu pöörata kutsikate toitmisele, kuna mitmel koeral esines pehmeid randmeid.
Pärast õhtusööki tegi kohtunik õues väikese kokkuvõtte ülevaatusel nähtust ja vastas paljudele küsimustele ning demonstreeris koerapsühholoogina koera lõõgastamist ja usalduse võitmist. Veel päris öö hakul vaatasime koos Susanne Holmi kommentaaridega videofilme kuldsete ajaloost ja arengust ning saime jälgida filmi vahendusel ühe Susanne Holmi kasvatatud pesakonna sündimist ja kasvamist kuni loovutusajani.
Pühapäev algas varahommikuse metsaskäiguga ja seejärel kogunes taas suur hulk huvilisi kuulama loengut koerte psühholoogiast, kutsika kasvatamisest ja koera välimikust ning loomulikult aretusest.
Kokkuvõttes jäid üritusega rahule nii kohtunik, korraldajad kui loodetavasti ka osalejad. Ja koerad loomulikult ka!
Ühingu nimel suur tänu kõigile!
Susanne Holmi kokkuvõte aretuspäevast
Taas kord kodus, üritan koguda kokku nädalalõpu sündmused minu enda vaatevinklist. Väike kordus oleks siinkohal sobiv mälu värskendamiseks. Osa vestlusi toimus ju kitsamas ringis. Osa küsimusi kerkis lausa neljasilma vestlustes või söögilauas istudes…
Laupäev algas mitte-ametliku näitus-ülevaatusega. Kokku tulnuid oli ligi 45. Vaheldusid nii kvaliteet, suurus kui vanus. Teiste hulgas vudis ringi 12 nädalane karvapall. Ühel perel oli kaasas isegi laps “teisest abielust” -huvitav. Toimunud hindamine oli eelkõige kvaliteedi hindamine. Koerad omavahel ei võistelnud. Kasutasime hindamiseks ankeete, kuhu sobiv valik märgiti ristiga. Süsteemil olid lõppkokkuvõttes nii head kui halvad küljed. Koeraomanik sai kirjelduse eestikeelsena, miinuspoolele võiks mainida, et sobivat väljendit kirjeldamaks nähtut ei olnudki ankeedis kirjas. Kirjelduste tegemine võttis küllalt palju aega, sest peaaegu iga kehaosa oli tabelis ära toodud ning vajas hinnangut. Nii ei tehta ka ametlikel näitustel. Ei tahaks siiski kedagi süüdistada, sest ankeet oli minu enda idee ja seda võib pidada n.ö. katseks. Nii mõnelegi kohaletulnule oli tegu esimese “näitusega” ja sellisena hea harjutusvõimalus koerale ja omanikulegi. Kas esimene samm on nüüd tehtud? Ei olnudki nii ohtlik ja jube. Julgustaksin kõiki ka tulevikus näitustel osalema. Enne aga oleks kasulik tutvuda karva- hoolduse põhimõtetega, trimmimisega ja koera esitlemise nippidega. See on kõik kasulik selleks, et koera parimad omadused paremini välja paistaksid.
Õhtul, peale ülevaatust, rääkisime veel päeva muljetest ja mitmetest esile kerkinud küsimustest. Nii mõnigi koer oli ülekaaluline- see ei ole hea. Eriti kutsikas või noor koer peaks säilitama saleda joone. Ülekaal kurnab luustikku ning liigeseid ja liiga kiire kasv võib kaasa tuua kasvuhäireid. Nii mõnelgi koeral olid liiga pehmed, väljapoole pöördunud randmed. Ka rindkere ümber ei tohiks olla rasvakihti. Siit kerkiski esile esimene jututeema – kutsikale ja koerale sobivast toidust. Sobivaks võib lugeda suurekasvulistele koertele (kutsikatele) mõeldud toit /large breeds / Neid on mitmete valmistajate omi. Tiinele koerale soovitaksin tiinuse viimastel nädalatel kutsika toitu. (tähelepanu ! näit. Hillsi Large Breeds ei ole imetavale koerale piisav. Emale tuleks anda Hills Puppy toitu ja kutsikatele edaspidi Large Breeds toitu. Kas reklaam ?? Ei oskagi öelda, kuid niiviisi toidan oma koeri. Ja olen leidnud selle sobiva olevat. Pro Plan tundub olevat Eestis küllalt populaarne toit. Mul puudub selle toidu osas isiklik kogemus. Juba kodus nägin reklaami, et Pro-Plan on turule toomas uut- spetsiaalselt suurtele kutsikatele mõeldud toitu. Ei ole jõudnud veel tutvuda toidu sisaldusega.
Tähelepanu ! LISA KALTSIUMI ANDMINE ON KURITEGU !
Muuhulgas rääkisime ka koerte sotsialiseerumisest. Kuidas luua seda nähtamatut sidet (ühtekuuluvustunnet, usaldust, liidrirolli ) koera ja omaniku vahele. See on eelduseks koostööle. Näitasin, kuidas õpetada koera lõdvestuma, tundma rõõmu inimese lähedusest. Noor eelarvamustevaba “ohver” jäi mu sülle magama ja kogu ümbrus kadus tema jaoks olematusesse. Sobiv hetk küünte lõikamiseks, katsuge ja uurige koera! Ta on ärkvel.
Päris õhtul vaatasime veel paari videot. Venekeelne- päris uus, kus esitletakse kuldset retriiverit, tema hooldust, toitmist, harrastusi jne. Filmitähed selles filmis olid minu koerad oma koduaias. Vaatasime ka sünnitust ja kutsikate eest hoolitsemist käsitlevat filmi. See oli samuti filmitud minu kennelis.
Pühapäeval alustasime loenguga. Rääkisime koera ehitusest- selleks et selgitada eilseid kirjeldusi. Kuldse retriiver välimik. Milline on hea esiosa? Tagaosa? Nurgad? Kuidas koer liigub? Mis on seljajoon? Eelmise õhtu meenutuseks vaatasime videot sellest, kuidas kutsikat kuuletuma panna. Kuidas ta õpib lõdvestuma ja eri tegevusteks luba küsima. Kuidas luua alus koostööle. Järgmiseks teemaks oli aretus ja sellega seonduv. Kasvataja on emase koera omanik, kelle koeral sünnivad kutsikad. Ei ole vahet, kas kord elus või mitu korda aastas. Kogu aretuse aluseks on hea emane koer. Halva “materjaliga” ei ole võimalik jõuda hea tulemuseni.
Mis on meie eesmärk? Mida üritame parandada? Mis on need kriteeriumid, kus on tingimiseks ruumi? Las olla pisut sirge õlavars, aga mitte mingil juhul halvad liigesed. Las olla pisut tangkintsud, aga mitte agressiivne koer. Oma koera vigasid ei tohi kahekordistada, valides paariliseks analoogsete vigadega isase. Kõike ei ole võimalik saavutada esimese korraga. Kuid kui korralikult läbi mõelda, võib nii mõndagi pikas perspektiivis parandada. Kasvataja vastutab tõu tuleviku eest.
Miks kasutada seda või teist isast? Otsustama peab kasvataja. Ja ka vastutama lõpptulemuse eest. Lisaks peab kasvataja andma oma “pesakonnale” hea stardi. Valima sobivad omanikud (ka siis kui nõudlus on hetkel vilets) Kasvataja peab uusi koeraomanikke toetama ja neile nõu andma. Kasvataja vastutab uute omanike ees. Ta peab olema andnud kutsikatele “esimese kasvatuse”, sotsiaalse kindluse käitumiseks. Ka isaste omanikud on vastutavad. Eelkõige sellega, et nad avameelselt räägivad oma koera võimalikest vigadest. Isase koera maine kannatab kui ta annab halbu järglasi.
Lõpetuseks veel mõni sõna minust endast. Olen aastas 1987 jahikoerte metsakatsete kohtunik, olen läbinud kasvataja põhikursused 1987, lisakursused 1993. (koolitusjuht /psühholoog Anders Hallgreni juures) 1994, Nordic Canice Behaviour Symposium 1995, koera psühholoogia kursused 1996. koeraterapeut 1997, loomade homeopaat 1997, kuldsete retriiverite iseloomutesti kohtunik 1997, Olen elanud koos kuldsete retriiveritega aastast 1981 ja kohe kohe on sündimas 18-nes pesakond. Lisaks kuldsetele kasvatame ka Soome Jahikoeri ja Basset fauve de bretagnesid.
Armsad eesti sõbrad, suur tänu teile, nii esimeste aretuspäevade korraldajatele kui ka kõigile osalejatele, toreda nädalavahetuse eest. Tundsin ennast väga hästi ja ei jõudnudki oma kullakesi taga igatseda, sest igal pool oli nii palju sarnaseid neljajalgseid sabaliputajaid. Koht oli väga hästi valitud ja sobis imehästi nii kursuseks kui ülevaatuseks.
Soovin teile ka edaspidiseks kõike head! Kui on midagi küsida, tehke seda. Kui ainult oskan vastata.
Susanne (kennel Tottelina)