Artikkel ilmus ajakirjas “KOER” nr 4 /2006.
Siinkohal peab kohe mainima, et Kalev Võitlal on loodud suurepärane kompleks linnukoerte treenimiseks, vajaka ehk jäi vaid suuremast veekogust, mille kompenseerib osaliselt siiski olemasolev jõgi, mis küll kahjuks oli meie sealviibimise ajal madala veetasemega, mille tõttu ei saanud testida kaugelemale ujumist. Kõik muu aga oli super ja eriti jäi meelde külalislahkus ja väsinud treeninguliste suurepärane teenindus ning head söögid grillkojas ja saun. Ka oli suurepärane etendus elusa faasanijahi näol, oli huvitav, et koolituspäevade püandiks tehtud jaht elusale faasanile elustas nii mõnegi retriiveri, kes seni oli asjasse teatud skeptilisusega suhtunud. Koolituspäevad olid soositud ka ilmataadi poolt, olid kuivad ja päiksepaistelised sügispäevad.
Kuna koolitajaks oli kutsutud Markku Santamäki Soomest, oli aluseks võetud Soomes läbiviidavad tõukatsed. Soomes korraldatakse tõukatse koolitust tavaliselt kümnel järjestikusel õhtupoolikul, ka on koerte koguarvu kohta rohkem koolitajaid. Meie pidime seekord hakkama saama kolme koolituspäevaga. Kuna koolitaja tegeles ka individuaalselt kõigi koertega, oli see päris suur koormus. Osales 15 kuldset retriiverit ja mõistagi nende omanikud.
Esimesel päeval räägiti koerte ettevalmistusest jahikoolituseks. Rõhutati sõnakuulelikkuse ja kontakti tähtsust, milleta jahikoolitust läbi viia ei saa. Esimene päev oligi pühendatud vaid sellele, tehti väga huvitavaid kontaktiharjutusi ja harjutusi tennisepallidega. Töö käis kahes grupis vaheldumisi, kusjuures teoorias ja soorituste analüüsimisel võisid mõtteid avaldada ja kaasa mõelda kõik. Koos otsiti ka lahendusi, kuidas üht või teist sooritust parandada. Oli väga põnev kuulata, kuidas Markku seletas lahti koerte käitumisi, miks koer käitub just sel hetkel nii või naa. Samas avaldas ta ka kahetsust, et see osa nii lühikeseks jäi, kuna tegelikkuses minnakse päris lindudega koolituse juurde märksa hiljem.
Teisel päeval tehti tööd dummydega, markeerimisharjutusi ja liinitööd. Ka see osa peaks kestma pikemalt, meie saime õhtupoolikul juba kuulda stardipüstolipauku ja testida koeri veetööl pardiga. Ka siin tehti sooritused läbi individuaalselt, analüüsiti ja anti nõuandeid, kuidas sooritusi parandada. Kolmandal päeval sai aimu tõukatsel nõutavatest harjutustest. Koos jahipüssipauguga visati otsimisalale faasanid ja pardid ja koertel tuli järjestikku neid otsida, ka testis Markku, kas koertel on eelistusi linnu suhtes.
Lõpetuseks oli töö jäljel, mille lõpus oli jänes ja kuigi viimane oli kergema puudumisel päris raske, oma 10 kilo (katsel lubatud kuni 3 kg), oli huvitav, et osad koerad võtsid jänese isegi suhu ja tassisid, see oli olukorra uudsust arvestades vägagi lootustandev.
Intervjuu koolitaja Markku Santamäkiga:
Teie unistuseks on aretada kuldne retriiver, kes oleks võrdselt hea nii näituse- kui töökoerana. Kuna olete ka välimikukohtunik, siis milline on teie arvamus kuldse retriiveri tõu olukorrast praegu?
M.S.: Esimene kuldne retriiver tuli mulle aastal 1974, siis üle 30 aasta tagasi. Mõni aeg hiljem omistati mulle Soome kennelliidu kõrgeim kasvataja autasu (Vuolasvirta palkinto), kuldsete retriiverite kasvatustöö eest, kennelnime all Reflect, nüüd Makuuni. Välimikukohtunikuna olen töötanud umbes 30 aastat. Mul on kogu 7 ja 8 rühma ja osa 10 rühma hindamisõigused. Tähtsaimaks koera hindamisel pean koera häid proportsioone ja liine, siis koera luustiku õiget ülesehitust, mis aitavad paremini toime tulla töötades kasutuskoerana. On iseenesestki selge, et madalajalgne ja kehalt tünjas koer ei suuda töötada raskete oludega maastikel nii hästi kui seda teeks luustikult-kehalt tasakaalus koer. Vaid väga vähesed välimikukohtunikud aga tegelevad koerte jahialase tegevusega ja nii see nägemus antud tõu õigest välimikust kahjuks ei vastagi enam jahikoerte välimikule pandud nõuetele ja vajadustele. Looduslikult võttes aga on koera tervis kõige A ja O. Loomulikult tuleb samas meeles pidada, et kuldne retriiver on väga hea perekoer ja peab seetõttu välimuselt siiski kena välja nägema. Seega ei saa laskuda lausa kergete ja kõrgejalgsete jahitüüpideni.
Rääkige palun lähemalt Soomes läbiviidavatest tõu- ja jahikatsetest.
M.S.: Soome kennelliit on Põhjamaade vanim kennelorganisatsioon. Meie traditsioonid on olnud tugevasti jahile keskendunud. Linnujaht seisu-linnukoertele ning jaht ajukoertega olid kenneltegevuste algust saatvad harrastused. . Inglismaa näited linnujahist viisid soomlased valikuteni, mille põhjal otsustati retriivivate (saagi äratoojate) koerte tõukatsed teha tõukodumaal olevate sarnaseks. Lastud linnu äratoojateks, s.t. retriivivateks tõugudeks olid labradori retriiver, kuldne retriiver ja siledakarvaline retriiver. Retriiveritõud on aretatud jahi pidamiseks ja nende instinktidepõhine käitumine on pärilik. Lisaks sobivad nad tänapäeva ühiskonna erinevateks väljakutseteks eriti hästi, selle jaoks peaks nende iseloomuomadusi säilitama just sellisena nagu nad jahipidamiseks algselt aretati. Retriiverite tõukatsega hakati Soomes tegelema 70-ndate alguses. Tõuomasteks katseteks on retriiverite tõukatse, kus tuuakse veelinde veest ja põllulinde maalt. Kõik eelnevalt lastud. Ka ulukijälg kuulub testi. Seal kasutatakse tavaliselt jänest. Linnu õhkuviskel lastakse püssipauk. Nii testitakse koera paugutaluvust. Enne testi alustamist kontrollitakse koera sotsiaalsust. Tõukatse sooritanuna saab jätkata jahikatsetel, viimaseks on kasutusklassi jahikatse, kus kasutatakse juba elavat lindu. Selle sooritanud koer saab Töö CH tiitli, kui tema välimikuhinded seda lubavad. Rõõmustab see, et katsetel osalemiste arv tõuseb järjest. Tõsi küll, Töö CH tiitlini jõutakse harvem.
Milliste katsetega veel retriiverite iseloomusid testitakse
M.S.: Nii Rootsis kui Soomes testitakse koera nii iseloomutesti läbi kui ka tõuomasel katsel. Ainult käitumise kirjelduse testi (MH-test Rootsis) ja iseloomutesti läbi ei saa me ülevaadet koera pärilikust iseloomust, vaid sinna juurde on vaja ka tõuomast katset. Rootsis on kasutusel ka eraldi veel nn. tegutsemistest. Üldiselt annavad katsed ja testid meile pildi koera koolitatavusest ja selle kaudu on nad suunavaks infoks retriiveri iseloomu hindamisel.
Kas ja kui suur erinevus on erinevate retriiveritõugude tööomadustel?
M.S.: Kui võrrelda labradori ja kuldse retriiveri tööd, pole vahe märkimisväärne. Labrador on aktiivsem ja innukam, aga saagi käsitlemine ja leidmise kiirus ei erine. Siledakarvaline on jällegi oma tööomadustelt nagu automaailmas vormel. Kuldsed on tõuna välimikult ühtlasemad kui labradorid, viimased jagunevad ülirasketeks showkoerteks ja väga kergeteks töö-kasutusliinideks.
Kuidas ja millal tuleks alustada retriiveri väljaõpet? Kui vanalt on koer valmis katset sooritama? Millele tuleks koolitades eriti tähelepanu pöörata?
M.S.: Küsimus on väga laiahaardeline ja ammendavat vastust on siin raske anda. Esimese sammuna on kõige tähtsam õigete aretusvalikute tegemine. Kutsikate instinktid tuleb “äratada” kasvataja juures juba ennem nende loovutusiga. Kutsika sotsiaaliseerumisperioodil, s.o. 3.-14. elunädalani on väga oluline milliseid kogemusi ta ümbruskonnalt saab, selles eas õpitu kinnistub koera ajju väga tugevasti kuna ka tema ajutegevus kinnistub siis. Selles eas omandatu on tähtsaim koera elus, see on väga tundlik iga, mis jätkub veel mõned nädalad kuni lisanduvad dominantsus ja argessiivsus. Kutsikas peaks sellel perioodil saama maksimaalselt kogeda positiivset olukordades, millega ta hiljem elus peab kokku puutuma. Sotsialiseerumisel tuleb arvestada ka iga kutsika individuaalseid eripärasid. Sama asi toimib ka negatiivsuse suhtes, selles eas kogetud halb jääb meelde kogu eluks. Mõni juba poole aastane kutsikas võib tõukatsest paljugi taibata, kui senine koolitus on läinud kenasti ehk siis õieti õpetatud ja heade pärilike instinktidega koer võib olla vabalt aastasena tõukatseks valmis. Samas pole koer lõplikult valmis kunagi, parim iga jääb ehk 5nda eluaasta kanti, arvestades, et sugupooled ja üksikud persoonid arenevad erinevalt. Koolitaja anded ei pärandu looduslikul moel edasi- seepärast tuleb meil koeri õpetama õppida. Vigu teevad kõik, aga vigadest tuleb õppida ja neid võimalikult palju vältida. Koolitust alustades peaks enda jaoks läbi mõtlema kuidas ma käitun ebaõnnestunud soorituse korral, et koer ei tunneks end läbikukkununa ja saaks sellest negatiivset kogemust. Toomistahtel ja koostööl on kindlasti kõige suurem tähtsus. Algsõnakuulelikkust valesti läbi viies võib kogu edasine koolitus kaotada mõtte. Kuldsel retriiveril on veidi nõrgem enesekindlus, see tuleb ka välja puuduliku töötahtena pingelistes olukordades. Emased on liiga pehmed ja aravõitu, isased üritavad oma ebakindlust urisemise taha peita, sabad uhkelt seljas näituseringides joostes. Koera ebakindlat iseloomu võib reeta ka mõne koera liigne söötmine ringis- et koer toetuks händlerile. Iseloomult ebakindlad koerad võivad hakata ka tööle hiljem.
Kuidas koerte koolitamine või koolitamata jätmine mõjutab nende pärilikke iseloomujooni? Millele peaks kuldse retriiveri aretuses tähelepanu pöörama?
M.S.: Tänapäeva tõugude aretuse suurim oht on liigne keskendumine vaid näitusekoerte aretamisele, unustades sealjuures iseloomu ja tööomaduste alalhoidmise. Sisse toodavad koerad ja üksikud tipparetuskoerad on valitud näitusetulemuste põhjal. Nii ongi tõugude tööomadused halvenenud. Samuti on linnastumine tõule kahjuks tulnud, kuna inimestel puuduvad võimalused tegeleda koeraga looduses, seal treenimas ja jalutamas käia. Igasugune koolitus aga aitab paremini tundma õppida oma koera, arendada teda. Loodan, et rahvusvaheline koostöö aitab selle edendamisele kaasa. Ka annab tõu liigne populaarsus, nagu seda kuldsete retriiveritega on juhtunud, tõule tervikuna tagasilöögi ja halvendab kokkuvõttes nende välimikuomadusi. Selles tõus on tegelikult veel alles erilisi ja häid jahikoera omadusi ja nõuab palju tööd ja arusaamist, et ei kaotataks meie tõu suurepärast iseloomu.
Milline mulje on teile jäänud kuldsete retriiverite arengust Eestis?
M.S.: Mul on olnud võimalus jälgida teie kuldsete arengut algusest peale. Eesti kuldsete tase on rõõmustavalt tõusnud. Olete julgenud tuua sisse uut verd mujalt maadest. Näitajateks suured võidud rahvusvahelistelt näitustelt. Loodan ka, et samas jätkub teil aktiivsust ja indu jahikatsetega tegelemisel. Tõsi, katsed pole kerged, aga tööd tehes tulevad õnnestumised ja head tulemused. Loodetavasti olete saanud ka aru retriiveri funktsioonist jahil. Retriiver ei ole aretatud linde üles ajavaks koeraks, ta võib seda mõistagi teha, kui saab sellealased kogemused ja õppe, aga eelkõige on retriiver siiski lastud saagi kättetoojaks. Teil koolitama olles kogesin väga erilist atmosfääri, kõik koolitusel osalejad soovisid õppida ja julgesid teha koostööd. Ka kõik koerad olid saagist ja selle toomisest huvitatud. Ometi vajab iga uus asi omandamisaega, et see saaks selgeks nii koerale ja ka tema juhile-omanikule. Ühele koolitajale on 15 koera liiga suur arv ja vaid nädalalõpust jäi selgelt väheseks. Mul on aga suur rõõm kord tagasi tulla ja koolitusi jätkata. Soovin Teile kõigile palju edu ja õnnestumisi oma koerte koolitamisel.
Intervjueeris: Monika Mark
Tekst: Karis Saarniit