Erinäituse kohtunikud 10.02.2007
Wendy Andrews ( kennel Catcombe , Inglismaa ) (isased) 
Sue Barnes ( kennel Millgreen , Inglismaa ) (emased)

Isaseid hinnanud Wendy Andrews alustas kuldsete retriiverite kasvatamist aastal 1968 ja on keskendunud just töökoertele. Alusemane oli Royal Pal of Catcombe, kellest põlvnevad hilisemad Catcombe’i koerad. Teine oluline koer oli 1978. a ostetud Sheersilk of Yeo from Catcombe (FT Ch Holway Chanter x Shotsilk of Yeo), kiire, stiilne ja kuulekas, kes võitis 11 töökatset ja suutis seal vahel 2 pesakonda ilmale tuua. Praegused Catcombe’id põlvnevad neist kahest koerast.

Wendy Andrews on välja andnud suurepäraselt illustreeritud tõustandardi (Link), mida saab tema käest ka osta. Wendy Andrews on lugupeetud kohtunik, kes hindas tänavu Cruftsil isaseid ja oli ka Hollandi Kuldsete Retriiverite juubelinäituse üks kohtunikest.

Emaseid hinnanud Sue Barnes ostis oma esimese koera aastal 1981, aasta hiljem lisandus teine ning 1983. a. tuli perre Catcombe Cheeky, kellega harrastati kuulekust ning saadi esimesed kokkupuuted jahitööga. 1984 lisandus Catcombe Catastrophe at Millgreen (Rory), kes innustas tegelema jahikatsetega. Sue innustus vähehaaval ka näitustest (tema abikaasa Dave neist ei hooli, küll aga on tõsine jahikatsete tegija) ning 1986 tuli majja Catcombe Cheshire at Millgreen, Sue imetletud Catcombe Czari poeg. Ches oli hea töökoer ja edukas näitustel. 1988 lisandus perre Catcombe Cher at Millgreen, kes oli Millgreeni baasemane ja andis pesakonnas Ch Paudell Easter Plantagenet of Kerrieniga Ch Millgreen Moonstrucki. Chesi poeg Ninel Harrington at Millgreen on samuti suurepärane töökoer, kes edukas ka näitustel.

Tänasel päeval Sue ja Dave Barnes ise kuldseid ei kasvata, kuid Sue on hinnatud kohtunik ning oli tänavu Hollandi Kuldse Retriiverite Klubi juubelinäituse üks kohtunikke.

Järelkaja näitusele:

10.veebruaril toimus järjekordne kuldsete retriiverite erinäitus. Sel korral oli koerte arvukust silmas pidades kohale kutsutud kaks kohtunikku: Sue Barnes ja Wendy Andrews Inglismaalt.

Näitusejärgsel õhtusöögil nentisid mõlemad kohtunikud, et nende jaoks oli nähtud koerte tase üllatavalt kõrge. “Me teadsime, et teie jaoks on kuldne retriiver suhteliselt uus tõug ja seetõttu ei julgenud midagi oodata, aga meie meeldivaks üllatuseks olid koerad igati kõrgel tasemel ja parimad võiksid edukalt võistelda maailmas. Suurim probleem on õlad, st väära asetusega abaluu ja püstine lühike õlavars, aga seda näeb väga palju ka Inglismaal ning mujal Euroopas. Tagaosad olid head; liikudes oli koertel hea, tugev taganttõuge.”

Pärast õhtusööki pidas Wendy Andrews seminari teemal “Kuldne retriiver kui töökoer.”

Siinkohal on toodud siis põgus ülevaade ettekandest, aga kahjuks ilma piltide ja videota.

“Tänapäeva aretajad peavad meeles pidama, et kuldne retriiver aretati ainult töö jaoks – korjata surnud ja haavatud linde. Kui meie, aretajad, selle unustame ja töövõime kaob, kaotame just selle omaduse, mis on teinud kuldsest retriiverist sedavõrd armastatud ja kasuliku koera. Nii et mida sisaldab endas töö, milleks kuldne aretati?

Esmalt – nad toovad (asju). Siit ka nimi “retriiver” või tooja”. Me teame, et enamik kuldseid armastab asju suhu võtta ja kanda. Vähemalt nad peaksid seda tegema. Kuid võin teile kinnitada, et paljud neist seda ei tee. Olen kohanud mitmeid koeri, kes keelduvad midagi üles võtmast ja kandmast ning selleks, et nad seda prooviksid teha, kulub hulk tööd. Selline suund, tundub mulle, võib aja jooksul muuta meie tõu tõelist olemust. Retriiver, kes ei too – mul tekib hirm!”

Seejärel tutvustas Wendy kahte tüüpi inglise linnujahti ja jõudis tagasi küsimuse juurde: “Mis ON töövõime? Millised on omadused, millest tunneme ära hea töökoera, lisaks sellel, et ta korjab ja kannab? Tõustandard rõhutab mõningaid asju. Ta peab olema terve ja tugev, hea lihasstruktuuriga, et suuta kanda rasket jahisaaki ja olla jahil terve päeva. Ta peab olema hea ehitusega, et ta ei väsiks kiiresti. Ta vajab ka tihedat vetthülgavat pealiskarva, et taluda külma ja märga. Kõige tähtsam on SÕNAKUULELIKKUS – tahe meeldida. See tähendab – alluda väljaõppele, töötada koos inimesega inimese heaks. Just siin on tõug silma paistnud. Töötades koos peremehega kuulekuses, töökatsetel, linnukoerana, peresõbrana, pimedate juhtkoerana, kurtide abikoerana…Ja kõik teised alad, kus kuldsed töötavad koos inimesega. Need omadused, mis teevad temast väljapaistva linnukoera, on samad omadused, mis sobitavad ta paljudesse tegevusvaldkondadesse.

Teine iseloomujoon, mida standard mainib, on taibukus – suutlikkus õppida kiiresti ning meeles pidada seda, mida talle on õpetatud. Liida neile kahele – sõnakuulelikkusele ning taibukusele – teised, mida standard ei esita linnukoera tööks:

• olla vaikne ja töötades mitte vinguda või haukuda erutusest (või saak ehmub minema),
• omada head haistmist,
• ja väga oluline on omada “õrna suud”
• kanda saaki õrnalt, nii et see kõlbaks pärast ka toidulauale panna.

Just need omadused, rohkem kui kuldse välimus, on teinud kuldsest väga populaarse koeratõu. Iseloom JA töövõime on tõu kõige tähtsamad jooned. ILMA NENDETA ON MEIL VAID TAVALINE KOER.

Parim kuldse tüüp on kohanemisvõimeline ja mõistlik koer, kes reageerib kohaselt igale olukorrale. Kui suurt midagi ei toimu, siis ta on rahulik ja tunneb end vabalt. Kuid kui ta omanik tahab mängida – olgu selleks siis kuulekus või jaht, siis suudab ta oma ärksuse taset tõsta ja muutuda ülimalt pühendunud töötajaks. Õnnetuseks võib soov selliste suure võimsusega ja erkude koerte järele erinevas võistlemise liikides võib viia selliste koerte valikuni, kelledes soovitud jooni ei tasakaalusta mõistlikkus ja rahulikkus olukordades, kus viimased omadused peaksid esile tulema. Nii saame koerad, kellega on kodus võimatu koos elada. Koerad, kes võivad olla väga  domineerivad või tugeva omanikutundega. Nii et püüdes aretada rohkem “töövõimet” oma liinidesse ei tähenda kasutada iga tööliini koera ja loota, ainult parimat, vaid sealt tulevad ka jooned, mida te ei taha saada.

Kontrollige hoolikalt ka sõnakuulelikkust, taibukust ja hella iseloomu. Võib nõuda mitu põlvkonda, et oma kutsikatesse saada neid omadusi, mida soovite, kuid selle kauni tõu valvurina on teie kohus seda tuleviku jaoks säilitada. Kordan seda, mida ütlesin alguses: Tänapäeva aretaja peab meeles pidama, et algne kuldne retriiver aretati ainult töö jaoks ja kui me selle unustame ning kaotame töövõime, siis kaotame me ka just selle omaduse, mis on teinud kuldsest väga armastatud ja kasuliku koera.”

Lõpuks näitas Wendy ka videoklippe sellest, kuidas ta oma koertega töötab, kuidas ta neid algselt õpetab ja mõnikord ka ette näitab, kuidas üle aia ronida. Kõige olulisemad on tema arvates rahulikkus, kannatlikkus ja valmidus olla koerale eeskujuks.

Heili Einasto

Wendy Andrews