Vestlus Tina Angrelliga ( kennel Festival’s ) erinäituse toimumispäeval 23.7.2003 koos väljavõtetega tema kenneli koduleheküljelt.

Ch Festival’s Primeur

Rääkige palun, kuidas jõudsite kuldsete retriiveriteni.

Koera olen endale tahtnud nii kaua, kui ennast mäletan. Vanemad minu koerahuvi ei toetanud, kuigi cavaler king charles spanjel oleks kõne alla tulnud, aga see tõug mind ei tõmmanud.

9-aastaselt nägin esimest korda kuldset retriiverit ja tuli äratundmine, et see on minu koer. 1984-85, kokku poolteist aastat, olin kennelabiliseks Joan Tudori juures kennelis Camrose. Esimese koeraga läks mul kehvasti: tema juures oli kõik valesti ja ta suri 7-kuusena. Siis sain endale aastase emase koera, kellel oli puusaliigese düsplaasia. Mind see ei huvitanud ja tema liikumises seda näha ei olnud. Probleemiks olid küünarnukid, aga tol ajal neid ei kontrollitud. Tegin temaga koolitust ja astusin tõsiselt kuldsete retriiverite maailma.

Mitu koera teil praegu on ja kuidas neid peate?

Praegu on mul 17 koera. Mõned vanemad koerad on ka mu vanemate juures (suhtarvuga üks kümnest või kaks kaheteistkümnest).

Koerte jaoks on eraldi majake jooksuaiaga, kus nad on 5-kaupa (kokku 10), ülejäänud elavad meie juures. Mul ei ole kindlaid majakoeri, vaid koerad on kogu aeg rotatsioonis, nii et 3 päeva nädalas kennelkoerad ja 4 päeva kodukoerad. Samuti vahetan nende nn kennelkoerte seltskonda, nii et põhimõteliselt on kõik omavahel koos, kuigi mitte korraga. Kõige rohkem on mul kaks pesakonda aastas.

Mitu pesakonda on ühel emasel?

See varieerub.

Minu esimesel emasel, kes on kõigi minu koerte alus, oli 5 pesakonda ja see on maksimum, mis ühelt emaselt Kennelliidu seaduste järgi võtta võib. Aga keskmiselt… sõltub emasest. Mõnel on üks pesakond, mõnel kolm. Ma vaatan alati, mida ta annab, ja siis otsustan edasi, kas teda veel aretuses kasutada või mitte.

Kas olete kasutanud ka rendile andmist?

Vähe.

Mulle meeldib, kui mu koerad elavad minu juures. Rootsi Kennelliidu seaduste järgi võib ühel kasvatajal olla maksimaalselt kolm rendiemast. Sõltumata sellest, kas kasvataja saab seda emast kasutada või mitte, läheb omandiõigus nn rentnikule emase 5-aastaseks saades.

Kas on juhtunud, et olete ära müünud emase kutsika, keda tahate hiljem aretuses kasutada?

Olen küll. Aga me oleme hiljem kokkuleppe leidnud, nii et ma olen seda emast kasutada saanud. Sellised kokkulepped on alati võimalikud.

Mille järgi valite oma kutsikatele omanikke?

Sisetunde järgi. Peamine on see, et inimesed armastaksid koeri. Siis tulevad juba muud tegurid. Siiani pole suurt eksinud. Aga kutsikate loovutamine on alati natuke raske.

Kuhu eelistate müüa oma kutsikaid – koju või välismaale?

Üldiselt lähikonda. Nii saan näha, mis neist kasvab ja neil nii-öelda silma peal hoida. Välismaale müümine on alati suur vastutus – tahad sinna ju anda oma parimat.

Millised on Rootsis kehtivad aretusnõuded kuldsetele retriiveritele?

Rootsi Kennelliit nõuab puusaliigese ja küünarliigese düsplaasia kontrolli, samuti silmade kontrolli. Kõigi pesakondade vanemad peavad olema läbinud selle kontrolli pesakonna registreerimiseks. Kuid Kennelliit pole seadnud piiranguid, tähtis on kontroll. Rootsi Kuldsete Retriiverite Tõuühing nõuab aga seda, et terviseuuringute tulemus oleks positiivne, st aretusse läheksid vaid koerad, kelle puusaliigese tulemus on A või B ja küünarliiges 0. Samuti peavad silmad olema tunnistatud pärilikest defektidest vabaks.

Nii et põhimõtteliselt saaks registreerida ka pesakonda, kelle vanemate terviseuuringute tulemus ei ole vastavuses Tõuühingu nõudmistega?

Jaa. Kuid Rootsis on ostjad väga teadlikud ja uurivad põhjalikult kutsikate tausta. Ja tõuühingusse kuulumisel on neil garantii, et vanemad on tunnistatud terveks.

Kui palju koeri on Rootsis tervise osas uuritud?

Eelmisel aastal oli 75% kõigist koertest.

Kutsikat müües paneme ostu-müügi lepingusse kirja ka nõude – see pole küll juriidiliselt siduv – et nad hiljem teeksid ära terviseuuringud. Oleme öelnud, et see pole võib-olla tähtis neile endile, küll aga tõule. Nii saaksime infot selle kohta, mida vanemad edasi annavad ja tagada tõu tervise. Ja inimesed hoolivad sellest, nii et enamik laseb terviseuuringud teha.

Millised on kuldsete retriiverite terviseprobleemid?

Ma ei oskagi öelda. Minu arvates on see suhteliselt terve tõug. Aastas on paar-kolm pärilike silmahaiguste ilmsikstulekut, kuid ma ei arva, et see oleks probleem.

Aga hot spot? Epilepsia?

Ma olen tõsiselt üllatunud, et teil on nii palju hot spoti. Ma ei tea, et see oleks Rootsis probleem, ometi on meil sarnane kliima. Epilepsia kohta on raske midagi öelda. See ei kuulu kontrollitavate ja registreeritavate haiguste hulka ja nii me lihtsalt ei tea. Ega sellest avalikult ei räägita. On küll mõned liinid, mille kohta me teame, et seal on esinenud juhtumeid, kuid see on ka kõik.

Kui palju kasutatakse Rootsis kunstlikku seemendust?

Mitte eriti. Me toome üsna palju sisse.

Kas head koera on kerge välismaalt saada?

Ei ole. Inglismaa puhul näiteks on raske see, et neil on teistsugune terviseuuringute süsteem ja võrreldes Põhjamaadega uuritakse neil palju vähem. See aga teeb X-teguri palju suuremaks.

Kas kuldsed retriiverid erinevad riigiti palju?

Kui välja jätta USA, kus on ka teine standard, siis mitte eriti. Üsna palju vahetatakse koeri: Skandinaaviast on palju ostetud Lääne- ja Kesk-Euroopasse, samuti tuuakse palju koeri Inglismaalt, nii et mitmendas põlvkonnas on Euroopa koerad sugulased.

Kui tähtis on teile kuldse retriiveri trimmimine ja milline trimming teile meeldib? Kas olete kasutanud mingeid karvahooldustooteid?

Ma ei arva, et see on väga tähtis, oluline on koer ise. Minu poolest võib võita ka täiesti trimmimata koer, kui ta on muidu igati standardile vastav ja heas vormis. Trimming on rohkem moe või konventsiooni küsimus. Üldiselt meeldib mulle võrdlemisi ‘loomuliku’ välimusega koer. Karvahooldustooteid peale šampooni ma kasutanud ei ole ja ei näe selleks ka põhjust.

Kas teil on värvi suhtes eelistusi? Millise värviga kuldsed on Rootsis valdavad?

Värvi osas mul eelistusi ei ole. Standardi järgi on lubatud kõik, mis jääb koorevärvi ja tumekuldse vahele ja värvus pole minu arvates asi, millest numbrit teha. Rootsis on küll valdav pilt üsna hele, kuid see on nii kujunenud, mitte teadlik eelistus.

Ja lõpetuseks: mida ütlete meie koerte kohta?

Teil on hea ehitusega, suured isased. Probleemne on esiosa – nägin palju puuduvat eesrinda, napilt kaardunud roideid ja lühikest, sirget õlavart. Teil on meeldiva feminiinse peaga ja armsa ilmega emaseid – praegu on teil emased isastest üle. See on selles mõttes hea, et aretuse aluseks on hea emane. Üldiselt liiguvad teie koerad hästi, kuid liialt palju oli tagant kitsast liikumist.

Intervjueeris Heili Einasto