Penny Gowland (kennel Remington , Inglismaa ), 12.02.2006 erinäituse kohtunik:
Koos oma kaaslase Paul Gibbonsiga olen kuldsete retriiverite omanikuks olnud juba 1983. aastast. Algusest peale oleme olnud tõus aktiivsed, esmalt kuulekus- ja jahikoolituses, siis näitustel. Meie esimene näitus oli 1985. aastal.
Esimesed viis aretuskoera ostsime sisse, neist tuntuimad olid Westley Callum of Remington, JW (JW on eesti mõistes midagi JunCh- taolist) ja Sh Ch (Välimikutšempion) Styal Snow Flake of Remington, JW, seejärel oleme jätkanud juba oma aretusega. Tänaseks päevaks oleme kasvatanud 8 tšempioni ja mitmeid tiitlivõitjaid. Olime eriti uhked kui Remington Rosette sai 2002. aastal parimaks aretusemaseks, võitis Dog World/Hillsi võistluse ja Kuldse Retriiveri Klubi näituse. 2004. aastal võitis ta uuesti ajakirja Dog World võistluse.
Olen tihedalt seotud kuldse retriiveri maailmaga, olen korrapäraselt olnud näitustel ringiabiliseks, olen Midland Kuldse Retriiveri Klubi juhatuse liige ning teen tõuülevaateid ajalehele “Our Dogs”.
Oma tõuühingus korraldame hulga võistlusi, harivaid ja seltskondlikke üritusi. Olen osalenud hulgal kursustel ja seminaridel, mis käsitlevad koerte hindamise kõiki aspekte, nagu kehaehitus ja liikumine, tervis, käitumine ja õpetamine. Olen teadlikult kaasanud oma kogemusi med.õena, mis on aidanud mul paremini mõista koerte anatoomiat, kehaehitust ja tervist.
Tööd kohtunikuna alustasin 1990. aastal ning sain serdiõiguslikuks kohtunikuks 2001. aastal. Sellest ajast peale olen olnud kohtunikuna mitmes riigis ning ootan põnevusega oma esimest visiiti Eestisse.
Penny Gowland
Penny Gowlandi mõtteid erinäituse järel 12.02.2006:
Pärast näitust toimus Oru hotellis õhtusöök kohtunik Penny Gowlandiga, kus ta vastas huviliste küsimustele.
Milline on Teie mulje meie koertest?
Üldine mulje rahuldas. Huvitav oli see, et ei olnud vahepealseid koeri, olid kas väga head või siis keskpärased. Osa koeri oleks kindlasti parema mulje jätnud, kui neil oleks olnud tõule iseloomulikum trimming ja neid oleks näidatud paremini.
Millist näitamisviis eelistate?
Vaba seis on hea siis, kui koer tunneb end vabalt ja hästi. Seejuures peab jälgima, et koer pead liialt püsti ei ajaks ega sellega oma õlavart liiga püsti ei ajaks. Kui aga koer ei seisa nii hästi või vajab ta mingeid nippe, siis on käest näitamine parem.
Milline on tõukohane trimming?
Ühest lõiget on raske välja pakkuda – trimmida tuleb mitte vastavalt lõikusele, vaid vastavalt koerale. Trimmimisega saab koerast visuaalset paremat muljet jätta ja vahel olen naljatamisi öelnud, et kui trimmija ja händleri ülesanne on koera võimalikke puudusi peita, siis minu kui kohtuniku ülesanne on need üles leida.
Peamine puudus trimmimise juures oli kaela liiga paljaks ajamine, eriti külje pealt. Kui koeral on veel pisut lõtva kaelanahka, siis paljaks trimmitult muutub see veel enam nähtavaks.
Aga tagasi koerte juurde. Pean tunnistama, et olin pettunud emastes. Tavaliselt on emased paremad kui isased, teil oli vastupidi.
Tahaksin siiski rõhutada, et aretuse alus on hea emane.
Mida peate aretuse juures tähtsaks?
Kõige tähtsam on kasvatajate vaheline koostöö. Jah, ma tean, et see on raske, eriti kuna toimub teatav konkurents, kuid tegelikult peaks tõuühing – eriti väikeses riigis – olema kui orkester, kus kõik lõpuks võidavad ja kus muusika kõlab huvitavamalt kui ainult ühe instrumendi esitatult.
Oluline on jagada infot, otse ja vahetult – sellest võidavad kõik!
Aretustöös ei ole võitjaid ega kaotajaid – mingi probleem tõus on probleem kõigile. Ametlikud uuringud tervise osas on selles mõttes petlikud, et panevad keskenduma vaid ühele asjale ja jätavad liiga palju häid koeri aretusest kõrvale ning tõstavad esiplaanile keskpärased koerad.
Ühing võimaldab inimestel kokku tulla, arutada probleeme, näha, kas mingi tervisehäda kordub mitmes pesas või on tegemist üksikjuhtumiga.
Teine tähtis asi on mitte tormata kohe näituse võitjate juurde paaritama, vaid vaadata, milline on tema taust ja mida ta edasi annab.
Rõhutan veel, et kasvatajate koostöö on väga tähtis. Muidugi on see raske, eriti kui tekivad tuntud kasvatajad.
Selgitage pisut, miks just tuntud kasvatajad probleemsed on?
Enamasti alustavad kõik väga hästi ja heade kavatsustega. Aga kui ollakse juba tipus, siis on jäänud vaid üks tee – allapoole – ning et oma positsiooni tipus säilitada, tehakse mitmeid kompromisse ja vahel kasutatakse ka ebaausaid võtteid.
Selles osas saab tõuühing palju ära teha – harida võimalikke ostjaid, avada inimeste silmi, aidata neil oma maitse ja mõtted kujundada. Siis ei lähe nad kuulsate nimede „õnge“, vaid suudavad ise otsuseid langetada. Väga tähtsad on seminarid, kus räägitakse koera ehitusest ja milleks miski asi vajalik on. Oluline on videomaterjal, mille abil saab palju õppida.
Mida te ise oma aretustöös jälgite?
Väga tähtsaks pean iseloomu. Tavalised koeraomanikud loobuvad oma koertest just iseloomu pärast. Näiteks argusest tingitud agressiivsus on minu kogemust mööda tugevalt pärilik. Kuigi väidetakse, et koera iseloom on 60% keskkonnast tulenev ja 40% pärilik, olen mina veendunud vastupidises, veelgi enam – et pärilikkus on kuni 70%. Samas on väga raske leida infot iseloomu kohta.
Muidugi on väga tähtsad ka esimesed 16 nädalat. Kui mul on kutsikad, siis harjutan neid kohe algusest igasuguste helinatega: panen pesu välja laperdama, kasutan kodumasinaid, loobin isegi pannikaasi maha… ja soovitan seda ka oma kutsikaomanikel teha, et koer harjuks.
Mida arvate MRD-st?
Ma arvan, et vet arstid ei tea tegelikult, mida nad näevad. Mina olen veendunud, et need voldid, mis võivad kord ilmneda ja siis kaduda ja uuesti ilmneda, on tingitud pigem koera üldisest tervislikust seisundist. Näiteks ühel minu tuttaval koeral oli pärast kennelköha paar volti, mis aasta pärast olid jälle kadunud. Kuid eks ta näita seda, et silm on sel koeral nõrk koht.
Kui sage on hot spot?
Väga sage ja tavaline. Mõnikord aitab selle vastu ka toiduvahetus, nt Omega 3 ja 6-ga rikastatud toit.
Kas teie meelest on vahet sellel, kas koera treenitakse dummy või linnuga?
On küll, koeral on suus erinev tunne. Aga kuna järgmisel aastal tuleb teie erinäitusele Wendy Andrews, kes on palju kasvatanud jahikuldseid, siis on ta sel teemal pädevam vestlema.
Vestles Monika Mark, üles kirjutanud Monika Mark ja Heili Einasto