Kim Ellis (kennel Tenfield , Inglismaa) ja Val Tregaskis (kennel Steval, Inglismaa).

Kim Ellis

Kim Ellise kennelnimi Tenfield tuleneb Teesdale’i (Tee) jõe äärsetest väljadest, kus Kim üles kasvas. Kuigi Kimi esimene tõueelistus on olnud basenji, sai ta oma esimese kuldse retriiveri 12-aastasena, mil vanemad mõistsid, et tütre „koerahullus“ ei möödu ning tõid koju Rusty. Paraku ei olnud Rusty kennelliidus registreeritud, mistõttu näitustel ta osaleda ei saanud, küll aga tegi kuulekust ja agilityt ning osales kohalikel match-show’del. 1985. a.-l ühines perega Unavale Kitywake of Tenfield (Ramble), kellest sai Kimi esimene tsempion ning kasvanudse alus. Kolm aastat hiljem tulli perre Stanroph Spring Rose at Tenfield (Rhyme), kelle ema Stanroph Share Fantasy oli üks Kimi absoluutseid lemmikuid. Kahjuks Rhyme’ile näitused ei meeldinud (erinevalt õde Ch Stanroph Spring Fantasyst, kes võitis 11 serti ja 8 reservserti), kuid ta oli suurepärane aretusemane.

1995. asus Kim elama Salibury väljade lähedusse (kus elab tänaseni). Kim eelistab vanamoelist kuldse tüüpi, kes on suutelised tegema tööd – Kimi koerad töötavad lähedal asuvas jahialas lastud lindude äratoojana.

Kim paneb aretuses suurt rõhku iseloomule, mida tunnistavad rõõmsalt saba liputavad koerad ning tõik, et pea igast Tenfieldi pesakonnast läheb mõni kutsikas abikoeraks puuetega inimestele ning et kord Tenfieldi koera omanud inimesed tulevad ikka ja jälle uue Tenfieldi kutsika järele.

Tenfieldi tuntuimad koerad on Junior Warrant’id (vastab enam-vähem meie juuniortsempionile) Tenfield Border Rambler, JW, kes oli ka 1989. a Kennelklubi Tsempionite Tsempioni Juunior-warrantite finaalis – ainus kuldne retriiver, kes on seda saavutanud – ja tema poeg Tenfield Border Patrol JW, Res CC võitja Tenfield Rambling Runaway ja muidugi Ch Tenfield Maori Venture JW (kelle emaliin viib tagasi Unavale Kitywake of Tenfieldini), kes oli 2010 Cruftsil parim emane.

Kim hindab serditasandil nii basenjisid kui ka kuldseid – viimaseid on ta mitteametlikel näitustel hinnanud alates 1986. a-st, ja on hinnanud, linnukoeri, hagijaid ja terjereid mitteametlikel (open) näitustel.

Kimi huvitab koerandus laiemalt, eriti ajalugu, geneetika ja koeratõugude algsed funktsioonid. Kimi arvates on väga oluline, et kuldsed suudaksid teha tööd, milleks nad on aretatud ning oma aretus- ja kohtunikutegevuses paneb ta suurt rõhku koera iseloomule ja kehaehituse funktsionaalsele korrektsusele.

2010 sügisel hindab Kim kuldseid ka Itaalias.

Val Tregaskis

Val Tregaskise kasvanduse Stevali lugu algas 1975. a., mil Val ja tema toonane abikaasa käisid näitustel ja neile jäi silma kuldne retriiver Portcullis Napoleon (hiljem sai tsempioniks). Koer meeldis mõlemale sedavõrd, et hakati otsima kuldse retriiveri kutsikaid ja toodi koju Redavon Konda Vhan ning kolm aastat hiljem tuli teine koer Plymco Melody (Portcullis Napoleoni tütar).

Käidi näitustel ja otsustati ka aretusega tegelda – Shirley Crick kasvandusest Moorquest soovitas kasutada väga rahuliku ja tasakaaluka loomuga Ch Pinecrest Salvadori. Valiti ka kennelnimi – Steval, mis oli kombinatsiooni Vali ja ta mehe Steve’i nimedest.

1980 sündis esimene Stevali pesakond, milles oli kaks väga edukat näitustel käijat: Steval Truman ja Steval Harmony. Viimane paaritati Glennessa Escapade’iga (et tuua liini pisut enam sära), kust sündis Sh Ch Steval Melody Maker, kelle järeltulijad on teinud Stevali nime tuntuks mitte üksnes Lääne-Inglismaal, vaid laiemaltki. 1994 sündis Steval Latest Editionil (Cruftsi parim kutsikas 1992) ja Amberland Ski-Hil pesakond, mille kutsikad „tegid ilma“ ka rahvusvaheliselt: Sh Ch Steval Mickey Finn at Ivycrest, kes on omakorda sigitanud mitmeid väljapaistvaid koeri (Sh Ch Stanroph Squadron Leaderi), Kanada Ch Steval Semitone’i, Hollandisse läinud Steval Shoestringi ja kasvandusse jäänud Steval Encore’i – kellest sai Sh Ch Steval Story Telleri ema. Steval Mickey Finn on isaks ka Val Tregaskise praegusele väljapaistvale aretusisasele Ch Captain Finn at Stevalile, kes oli ResCC Cruftsil 2009 ning kelle järglased on jõudnud mitmesse Euroopa riiki.

Val ütleb, et tal on aretustöös õnne olnud ja ta on saanud järgida oma eelistusi: esmalt iseloomu, siis tüüpi ning lõpuks töövõimet. Kahele esimesele pöörab ta suurt tähelepanu ka kohtunikutegevuses.

Val on hinnanud kuldseid retriivereid Soomes, Hollandis, Belgias, Horvaatias, Itaalias, Saksamaal ning muidugi Suurbritannias.